 |
| Maigi Magnus diplomitöö 2013 |
Mu kunstiprojekti nimega "Eesti ajalugu" saab peagi näha TASE’13 näitusel Tallinnas Eesti Arhidektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos 31. maist kuni 09. juunini 2013. Näituse avamine toimub 31. mail kell 18.00. "Eesti ajalugu" on mu diplomitöö. Selle sissejuhatuseks üks peatükk kunstiprojekti saatvast tekstist.
Vale pööre 1
René läks avastama meie raudteejaama lähedal asuvat teed, mis oli nii rohtunud, et polnud arvatavasti väga pikka aega ühtki autot näinud. Mina jäin maja juurde tegutsema. Kui eelmisel päeval olin rõõmustanud, et Nõukogude ajal majas elanud inimesed polnudki autokummidest lillepeenardega kodu kaunistanud, siis täna nägin, et olin selles osas ennatlik olnud. Maja äärest klaasikilde ämbrisse kokku kogudes komistasin umbrohu seest välja turritava telliskivi nurga otsa. Hakkasin labidaga kaevama. Silikaattellistest oli vigurladumisel moodustatud maja fassaadile kaarjas lillepeenar, mille keskele oli asetatud autorehv. Huumuskiht oli selle kõik enda alla matnud. Vihma tibutas ja maa oli nätske. Kaevasin välja paarkümmend telliskivi ja autorehvi, mis oli mudast raske, samuti. Väsisin ära ja hakkasin muretsema, miks René pole tagasi jõudnud. Teritasin kõrvu ja arvasin end kuulvat äsjast eelarvamust, et metsa poolt kostubki auto mootori undamist – nagu autole antaks kõvasti gaasi, aga siiski edasi liikuma ei pääseta. Olin veendunud, et unustatud tee oli pehme ja ei viinud Renéd kuigi kaugele.
Hakkasin põldude vahelt mööda sedasama teed metsa poole jalutama. Mu teekonda ääristasid tõeliselt sügavad kuivenduskraavid. Neis kasvas põhiliselt lepavõsa ja kraavide pervedel olid mõned õunapuudki elupaiga leidnud. Kujutlesin, kuidas inimene 80 aastat tagasi rongile läks ja teel söödud õunast järele jäänud südame muretult üle õla viskas ning sellest kasvama läinud, kuid kiduraks jäänud, õunapuud tänase päevani metsiku kraavitaimestikuga olelusvõitlust peavad pidama. Õunad olid valmis, jätsin need maitsmata.
 |
| Off-road |
Hakkasin põldude vahelt mööda sedasama teed metsa poole jalutama. Mu teekonda ääristasid tõeliselt sügavad kuivenduskraavid. Neis kasvas põhiliselt lepavõsa ja kraavide pervedel olid mõned õunapuudki elupaiga leidnud. Kujutlesin, kuidas inimene 80 aastat tagasi rongile läks ja teel söödud õunast järele jäänud südame muretult üle õla viskas ning sellest kasvama läinud, kuid kiduraks jäänud, õunapuud tänase päevani metsiku kraavitaimestikuga olelusvõitlust peavad pidama. Õunad olid valmis, jätsin need maitsmata.
Kõndisin juba metsavaheteel. Otsustades heli järgi, olin autole päris lähedale jõudnud, kui René sellega puude varjust välja keeras, mu kõrvale sõitis, ma ukse avasin ja ta hingeldades teatas, et küll on hea, et ta auto enne liikuma sai, kui ma kohale jõudsin. Selgitas, et ma oleksin ju tohutult undama hakanud, kui oleksin näinud, kus kohas ta mu autoga sõidab. BMW kõrvalistujapoolne tagakülg oli kaetud paksu mudakihiga. Pidades uudismaad autoteeks, polnud René oma paaritunnisel off-road matkal kuigi kaugele jõudnudki. Viimases hädas oli ta tee pealt paljaste kätega kruusa kokku kraapinud ja seda tagarataste alla tassinud ja nii end hädast välja päästnud.
Olin näinud metsas puude vahel laudadest putkat ja teatasin Renéle, et leidsin maja. René ütles, et ta leidis ka maja. “Kas see laudadest putka seal jah?” René: “Ma tegelt vist leidsin hoopis parema maja.”
Vaata ka seotud postitusi: Maigi magistritöö ja Magister Maigi Magnus
Vaata ka seotud postitusi: Maigi magistritöö ja Magister Maigi Magnus
No comments:
Post a Comment