Wednesday, November 27, 2013

Hukkuva laeva viimne ohe eemaldati Paldiski linnaruumist

Päev enne kohalike omavalitsuste valimisi avatud skulptuur "Hukkuva laeva viimne ohe" sai kõigest alla kahe kuu rahva ees olla, kui see maha võeti.

Käisime ka ise linnavalitsuses maad uurimas ja selgus, et tegelik kuju eemaldamise põhjus oli see, et kuju oli aluse küljest lahti ja kõikus tuule käes, nii et murelik linnarahvas andis sellekohast infot ja linn pidi kiiresti ohtliku olukorra likvideerima. See oli parim otsus antud olukorras ja hea valik kuju säästmiseks. Uurisime kuju alust, millele kuju kinnitatud oli, sellelt oli näha, et aluse sisse puuritud 6 kinnitusaugust, olid vaid kolmele epoankrud paigaldatud. See tähendab, et kuju oli ühest küljest kinnitamata ning ülejäänud kolm kinnitust ei olekski olnud ja ei olnudki piisavad, et 3,3 meetrist kuju turvaliselt püsti hoida. Kuju paigalduse spetsifikatsioonid, mille tellijale kujuga kaasa andsime, nägid muuseas ette, et ankuruid peab olema vähemalt iga 10 cm tagant, seda polnud rakendatud.

Kõnealune skulptuur on valmistatud klaaskiudplastist ja on ilmastikukindel. Klaaskiudplastil on väga lai kasutusala ja seda eriti asjade valmistamisel, mis peavad kestma. Näiteks tehakse samast materjalist paate, lipuvardaid, mööblit, kiivreid, autode ja mootorrataste keredetaile, ka septikuid valmistatakse klaaskiudplastist. Eestis on materjal varemgi samas mastaabis skulptuuridena linnaruumis kasutust leidnud. Näiteks tegi René Reinumäe Kaitseväe kalmistu kabeli vaasi samast materjalist. Hannes Starkopfi kujud, mis seisavad Tallink Spa hotelli ees, on ka René Reinumäe poolt klaaskiudplastist valmistatud juba 2006. aastal. 


Oktoober 2013

November 2013

Üks pooltest kinnitustest, millesse ei olnud paigaldatud epoankrut, mis oli kuju tuule käes kõikumise põhjuseks. Joonisel on sellised kinnitused märgitud miinustega.

Võrdluseks foto kinnitusaugust, millesse oli paigaldatud epoankur. Neid oli 3 ja need asusid kuju ühel küljel. Järgneval joonisel on sellised kinnitused plussidega märgitud.



Joonis 

Fikseerisime koha peal olukorra fotode ja joonistega. Siin on näha skulptuuri aluse pealtvaade, millele on märgitud kinnituskohad.

Ajakirjanik Allar Viivik valgustab juhtunut maakonnalehes Harju Elu: Halvasti kinnitatud kuju viidi varju  



Vaata ka: Hukkuva laeva viimne ohe ja Hukkuva laeva viimne ohe Paldiskis ja Hukkuva laeva viimne ohe Pakri poolsaarel

*Skulptuur on valminud kunstnikepaari Johnson ja Johnson 2008 aasta kunstiprojekti raames ja nende tellimusel. Skulptuuri modelleeris ja viis materjali skulptor René Reinumäe.

Thursday, October 24, 2013

Hukkuva laeva viimne ohe Paldiskis

19. oktoobril avati Paldiski linna keskuses René Reinumäe tehtud koopia Amandus Adamsoni skulptuurist "Hukkuva laeva viimne ohe".

Vaata kuju valmimisest postitust: Hukkuva laeva viimne ohe






Skulptuur on sellelt kohalt tänaseks eemaldatud, põhjustest saad lugeda järgmises blogipostituses: Hukkuva laeva viimne ohe eemaldati Paldiski linnaruumist ja maakonnaleht Harju Elu artikklist: Halvasti kinnitatud kuju viidi varju.

Kuju avati 2018. aastal uuesti Pakri poolsaarel: Hukkuva laeva viimne ohe Pakri poolsaarel

*Skulptuur on valminud kunstnikepaari Johnson ja Johnson 2008 aasta kunstiprojekti raames ja nende tellimusel. Skulptuuri modelleeris ja viis materjali skulptor René Reinumäe.

Monday, September 23, 2013

Boriss Jeltsini bareljeef

Skulptor René Reinumäe tegi Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini mälestusmärgi, mis asub Tallinnas Nunne tänaval Patkuli trepi juures. Mälestustahvli keskel asetseva bareljeefi modelleeris René skulptor Ernst Njeisvestny tehtud pronksist Jeltsini portreepüsti alusel. Vaata ka uudislõiku bareljeefi avamiselt: "Tallinnas avati Jeltsini bareljeef"

René Reinumäe 2013


Барельеф Бориса Ельцина сделал Таллин богаче: - Источник: http://www.yeltsincenter.ru/news/article/barelef-borisa-eltsina-sdelal-tallin-bogache

Thursday, August 8, 2013

Kohtumõistja / The Arbiter

14. märtsil 2013 esilinastus Tallinnas Coca-Cola Plazas Kadri Kõusaare film "Kohtumõistja". René tegi filmile erirekvisiidiks pisikese loote:

Plastiliinist veel pooleliolev modelleering.
Otse vormist tulnud silikoonmudel. Siin on hästi tite tegelik suurus näha.
Valmis kuju. Autor: René Reinumäe 2012.

Wednesday, June 5, 2013

Magister Maigi Magnus

Täna 05. juunil kaitsesin Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal magistrikraadi.
Maigi Magnus

Empaatiline ajaloo selgitamine ja sotsiaalne kapital olid mu kaitsekõne märksõnadeks. Teen sellest kokkuvõtte.

"Eesti ajalugu" (2013) autor: Maigi Magnus, foto: René Reinumäe
Tegemist on vanast mahajäetud talust päästetud laudpõrandaga. See põrand on väga eriline. Selles põrandas on ühe inimese elatud elu. Jäljed sellest elust konserveerisin laki ja vaigukihtide sisse. Põrandale jäädvustasin eraldi sellelt samalt põrandalt leitud Siberi vangilaagris kirjutatud luuletused.

Seisin eile Rocca al Mare kaubanduskeskuse kassajärjekorras ja mu taga ootasid oma järjekorda kaks poissi koos emaga. Poisid võisid olla umbes üheksa- ja kümneaastased. Ostsid jäätist. Kassa juures olevatest viimase hetke ostupeibutistest olid poisid enda jaoks avstanud väikeses krõbisevas pakendis toote. Kuulsin nende vestlusest, et selle sees olevat komm ja mänguasi. Üks poistest imestas, et kuidas see küll 3.20€ maksta saab. Teine arvas, et see on tõepoolest liiga kallis. Esimene jätkas, et see on ju lausa röövimine. Teine nõustus, et inimene, kes sellele nii kõrge hinna pani, tuleks röövimise eest vangi panna.

Tegelikult oli selline asi alles hiljaaegu reaalsus, mitte lapsejutt. Eestis kestis okupatsioon pool sajandit ja veel mõniteist aastat tagasi olime okupeeritud maa. On olnud liiga vähe aega, et kommunismikuritegudest rääkida ja neid maailmale tutvustada. Rääkimisest üksi ei piisagi. Kipub olema nii, et jutust tegudeni ei jõutagi. Selleks tegingi selle skulptuuri, et anda oma panus ajaloo empaatilise tutvustamise jaoks.

Nõukogude võim hävitas lisaks inimeludele meie rahva sotsiaalse kapitali. Sotsiaalne kapital on õnneliku ühiskonna alustala. Eestimaal tuleb seda uuesti üles ehitada. Üks vahenditest on kunst. Eks monumentegi tehakse sotsiaalse kapitali loomiseks. Need küll tekitavad tihtilugu tüli ja riidu inimeste vahel. Aga miks on nii? Äkki selleks, et meie kultuuriruumis paneks kümneaastanegi kommimüüja vangi.

Kommimüüja metafoor tundus mulle meeliköitev. Kuna seda tööd tehes olen ikka öelnud, et ma tahan, et see näeks välja sama hea kui komm. Mu eesmärgiks oli midagi esmapilgul täiesti väärtusetuna näivat muuta eriliseks, sest see objekt mõjuski mulle eriliselt ja tahtsin, et ka teised inimesed saaksid osa tugevast kogukonnatundest, mis elas mu töö peategelase südames, aga mida ta ei tohtinud oma eluajal avalikult väljendada, sest Eesti oli okupeeritud riik. Luuletuste autor(id) on teadmata, aga minu jaoks oli tähtis, et need on üles kirjutatud Siberi vangilaagris, sest just see teeb need eriliseks. Eriliseks teeb need ka see, et võin aastal 2012 astuda sisse majja, mille pehkinud põrandal vedelevad ikka veel vangilaagri rusud.

Põranda asetasin aupaistele, et väärtustada sinna talletunud informatsiooni. Ajaloo unustamine ja Nõukogude propagandavahendite edasielamine nagu Tanni, Kätu ja Nadja näitel oma töö tekstiosas välja tõin, tekitavad muremõtteid. Kas tõesti võiks ühel päeval keegi kommimüüja vangi panna? Selle tööga annan oma panuse, et seda ei juhtuks. Et lapsejutt jääks kõigest lapsejutuks, mitte ei muutuks reaalsuseks nagu see oli pool sajandit tagasi.

Viitasin oma kõnes Meelis Niinepuule, kelle esinemine, mida Delfi vahendusel selle aasta alguses vaatasin, andis tõuke mu skulptuuri sünnile. Seda saad vaadata ja kuulata siit.
Vaata ka seotud postitusi: Maigi magistritöö ja Eesti ajalugu

autor: Maigi Magnus 2013

Friday, May 31, 2013

Maigi magistritöö

Mina videotega, mis illustreerisid põranda galeriisse jõudmislugu.
 Täna 31. mail avatakse Rotermanni soolalaos II korrusel kell 18.00 Eesti Kunstiakadeemia lõputööde näitus "TASE 2013". Näitus jääb avatuks 01.06 - 09.06.2013.

Tegin eile peale oma skulptuuri "Eesti ajalugu" ülespanekut eelvaateks telefoniga ühe videoklipi.

Vaata ka seotud postitusi Eesti ajalugu ja Magister Maigi Magnus 

Kuna haagisega tühjalt pole mõtet kärutada, siis panin Tallinnast BMW peale, kui diplomitööd maalt ära tooma läksin:


Thursday, May 16, 2013

Eesti ajalugu

Maigi Magnus diplomitöö 2013

Mu kunstiprojekti nimega "Eesti ajalugu" saab peagi näha TASE’13 näitusel Tallinnas Eesti Arhidektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos 31. maist kuni 09. juunini 2013. Näituse avamine toimub 31. mail kell 18.00. "Eesti ajalugu" on mu diplomitöö. Selle sissejuhatuseks üks peatükk kunstiprojekti saatvast tekstist.



 

  

 

Vale pööre 1


Off-road
René läks avastama meie raudteejaama lähedal asuvat teed, mis oli nii rohtunud, et polnud arvatavasti väga pikka aega ühtki autot näinud. Mina jäin maja juurde tegutsema. Kui eelmisel päeval olin rõõmustanud, et Nõukogude ajal majas elanud inimesed polnudki autokummidest lillepeenardega kodu kaunistanud, siis täna nägin, et olin selles osas ennatlik olnud. Maja äärest klaasikilde ämbrisse kokku kogudes komistasin umbrohu seest välja turritava telliskivi nurga otsa. Hakkasin labidaga kaevama. Silikaattellistest oli vigurladumisel moodustatud maja fassaadile kaarjas lillepeenar, mille keskele oli asetatud autorehv. Huumuskiht oli selle kõik enda alla matnud. Vihma tibutas ja maa oli nätske. Kaevasin välja paarkümmend telliskivi ja autorehvi, mis oli mudast raske, samuti. Väsisin ära ja hakkasin muretsema, miks René pole tagasi jõudnud. Teritasin kõrvu ja arvasin end kuulvat äsjast eelarvamust, et metsa poolt kostubki auto mootori undamist – nagu autole antaks kõvasti gaasi, aga siiski edasi liikuma ei pääseta. Olin veendunud, et unustatud tee oli pehme ja ei viinud Renéd kuigi kaugele.

Hakkasin põldude vahelt mööda sedasama teed metsa poole jalutama. Mu teekonda ääristasid tõeliselt sügavad kuivenduskraavid. Neis kasvas põhiliselt lepavõsa ja kraavide pervedel olid mõned õunapuudki elupaiga leidnud. Kujutlesin, kuidas inimene 80 aastat tagasi rongile läks ja teel söödud õunast järele jäänud südame muretult üle õla viskas ning sellest kasvama läinud, kuid kiduraks jäänud, õunapuud tänase päevani metsiku kraavitaimestikuga olelusvõitlust peavad pidama. Õunad olid valmis, jätsin need maitsmata.

Kõndisin juba metsavaheteel. Otsustades heli järgi, olin autole päris lähedale jõudnud, kui René sellega puude varjust välja keeras, mu kõrvale sõitis, ma ukse avasin ja ta hingeldades teatas, et küll on hea, et ta auto enne liikuma sai, kui ma kohale jõudsin. Selgitas, et ma oleksin ju tohutult undama hakanud, kui oleksin näinud, kus kohas ta mu autoga sõidab. BMW kõrvalistujapoolne tagakülg oli kaetud paksu mudakihiga. Pidades uudismaad autoteeks, polnud René oma paaritunnisel off-road matkal kuigi kaugele jõudnudki. Viimases hädas oli ta tee pealt paljaste kätega kruusa kokku kraapinud ja seda tagarataste alla tassinud ja nii end hädast välja päästnud.

Olin näinud metsas puude vahel laudadest putkat ja teatasin Renéle, et leidsin maja. René ütles, et ta leidis ka maja. “Kas see laudadest putka seal jah?” René: “Ma tegelt vist leidsin hoopis parema maja.”


Vaata ka seotud postitusi: Maigi magistritöö ja Magister Maigi Magnus