Täna 05. juunil kaitsesin Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal magistrikraadi.
 |
| Maigi Magnus |
Empaatiline ajaloo selgitamine ja sotsiaalne kapital olid mu kaitsekõne märksõnadeks. Teen sellest kokkuvõtte.
 |
| "Eesti ajalugu" (2013) autor: Maigi Magnus, foto: René Reinumäe |
Seisin eile Rocca al Mare kaubanduskeskuse kassajärjekorras ja mu taga ootasid oma järjekorda kaks poissi koos emaga. Poisid võisid olla umbes üheksa- ja kümneaastased. Ostsid jäätist. Kassa juures olevatest viimase hetke ostupeibutistest olid poisid enda jaoks avstanud väikeses krõbisevas pakendis toote. Kuulsin nende vestlusest, et selle sees olevat komm ja mänguasi. Üks poistest imestas, et kuidas see küll 3.20€ maksta saab. Teine arvas, et see on tõepoolest liiga kallis. Esimene jätkas, et see on ju lausa röövimine. Teine nõustus, et inimene, kes sellele nii kõrge hinna pani, tuleks röövimise eest vangi panna.
Tegelikult oli selline asi alles hiljaaegu reaalsus, mitte lapsejutt. Eestis kestis okupatsioon pool sajandit ja veel mõniteist aastat tagasi olime okupeeritud maa. On olnud liiga vähe aega, et kommunismikuritegudest rääkida ja neid maailmale tutvustada. Rääkimisest üksi ei piisagi. Kipub olema nii, et jutust tegudeni ei jõutagi. Selleks tegingi selle skulptuuri, et anda oma panus ajaloo empaatilise tutvustamise jaoks.
Nõukogude võim hävitas lisaks inimeludele meie rahva sotsiaalse kapitali. Sotsiaalne kapital on õnneliku ühiskonna alustala. Eestimaal tuleb seda uuesti üles ehitada. Üks vahenditest on kunst. Eks monumentegi tehakse sotsiaalse kapitali loomiseks. Need küll tekitavad tihtilugu tüli ja riidu inimeste vahel. Aga miks on nii? Äkki selleks, et meie kultuuriruumis paneks kümneaastanegi kommimüüja vangi.
Kommimüüja metafoor tundus mulle meeliköitev. Kuna seda tööd tehes olen ikka öelnud, et ma tahan, et see näeks välja sama hea kui komm. Mu eesmärgiks oli midagi esmapilgul täiesti väärtusetuna näivat muuta eriliseks, sest see objekt mõjuski mulle eriliselt ja tahtsin, et ka teised inimesed saaksid osa tugevast kogukonnatundest, mis elas mu töö peategelase südames, aga mida ta ei tohtinud oma eluajal avalikult väljendada, sest Eesti oli okupeeritud riik. Luuletuste autor(id) on teadmata, aga minu jaoks oli tähtis, et need on üles kirjutatud Siberi vangilaagris, sest just see teeb need eriliseks. Eriliseks teeb need ka see, et võin aastal 2012 astuda sisse majja, mille pehkinud põrandal vedelevad ikka veel vangilaagri rusud.
Põranda asetasin aupaistele, et väärtustada sinna talletunud informatsiooni. Ajaloo unustamine ja Nõukogude propagandavahendite edasielamine nagu Tanni, Kätu ja Nadja näitel oma töö tekstiosas välja tõin, tekitavad muremõtteid. Kas tõesti võiks ühel päeval keegi kommimüüja vangi panna? Selle tööga annan oma panuse, et seda ei juhtuks. Et lapsejutt jääks kõigest lapsejutuks, mitte ei muutuks reaalsuseks nagu see oli pool sajandit tagasi.
Viitasin oma kõnes Meelis Niinepuule, kelle esinemine, mida Delfi vahendusel selle aasta alguses vaatasin, andis tõuke mu skulptuuri sünnile. Seda saad vaadata ja kuulata siit.
Viitasin oma kõnes Meelis Niinepuule, kelle esinemine, mida Delfi vahendusel selle aasta alguses vaatasin, andis tõuke mu skulptuuri sünnile. Seda saad vaadata ja kuulata siit.
No comments:
Post a Comment